30.08.2021
Elektriautoga ligi 3000 kilomeetrit
Autor: Riho Ever
Olen viimastel nädalatel oma reisimuljeid jaganud. Laekunud tagasiside põhjal pakub inimestele suurt huvi, kas ja kuidas on elektriautoga võimalik pikki reise ette võtta.
Minu teekond viis Tallinnast Poola ja tagasi. Täna julgen täiel rinnal kinnitada, et elektriautod on täpselt nii head, kui müügimehed lubavad.
Peaaegu.
Nimelt tuleb elektriautoga liikudes olla tähelepanelikum kui tavaliselt ning reis vajab põhjalikumat ettemõtlemist.
Minu reisi lõpuots kulges naisega viimase nädala ilusamaid hetki meenutades ja peagi avastasime end Riiast. Laadimisäpist selgus, et see laadija, mille juurde olime minna plaaninud, oli hõivatud. Küll oli aga vaba Domina kaubanduskeskuse kõrval paiknev laadija ja sinna me suundusimegi. Eelmisel korral polnud selle konkreetse teenusepakkuja laadija mul Elepordi kaardiga käivitunud, nüüd töötas aga kõik õlitatult: näita ainult kaarti ja ongi korras. Kuigi juhtme pidin kah auto külge ühendama, tõsi mis tõsi…
Kogu reisi vältel ei tundnud keegi huvi meie tervise ega vaktsineerimispassi vastu. Domina kaubanduskeskuses jalutades ja söögikohti uurides tundus imelik, et neis nii vähe inimesi oli. Siin-seal istusid mõned paarikesed, aga üldjoontes oli rahvast söögikohtades silmatorkavalt vähe.
Imbusime ühe toolide rägastiku vahelt Vairak Saulesi nimelisse söömamajja. Üks seltskond tõusis just lauast ja rohkem kliente seal polnudki. Kulleritele toidu väljastamise lett töötas aga nagu Hollywoodi klubi baar 90ndatel laupäeva ööl: toidukotte tõsteti järjest ette ja kullerid voorisid katkematu voona.
Niipea kui lauda istusime, saabus ettekandja.
„Kas ma teie vaktsineerimispassi tohin näha?” küsis ta viisakalt.
Jumalt tänatud – lõpuks ometi tunneb keegi meie tervise vastu huvi ning vastava PDF-i telefonis kaasa tassimine polnudki tühi vaev!
Tellisime söögid, mis osutusid ülimaitsvateks. Üksi kodus oleksin taldriku tõenäoliselt puhtaks lakkunud ja ega palju puudunud, et oleksin seda ka restoranis teinud. Õnneks päästis ettekandja mu piinlikust olukorrast ja viis taldriku minema enne, kui seda limpsima jõudsin hakata.
Selle aja peale oli auto laetud ja viimane etapp võis alata. Piiril me peatust ei teinud, Pärnus kah mitte, Märjamaal kohvi ei võtnud.
Jõudsime koju ning järgmisel hommikul asusin statistikat tegema:
- Läbitud distants: 2983 kilomeetrit
- Keskmine elektrikulu: 17,4kW/h 100 km kohta
- Laadimisele kulunud raha: 195,46 €
Uskumatu, kas pole?
Laadides ma hinda reeglina ei vaadanud, kuigi tagantjärele mõeldes oleksin ilmselt Ionityt vältinud ja selle asemel hoopis laadijatega hotelle valinud. Sõites ma end kah tagasi ei hoidnud: kui vaja, tegin möödasõite. Elektrikaga on erakordselt mõnus mööda sõita – nii kui gaasi (elektrit?) annad, on vääne momentaalselt olemas.
Naljaninadest sõprade meeleheaks proovisin püsikiiruse hoidjaga sõites vaadata, millist efekti annab raadio ja konditsioneeri sisse-välja lülitamine. Silmaga nähtavat tulemust küll ei näinud. Küll aga andis märgatava kütusekulu languse tunnikiiruse 120-lt 115-ni vähendamine. Lisaks kõigele huugas autos külmik, mis keelekaste meeldival temperatuuril hoidis.
Reis elektriautoga Tallinnast Poola ja tagasi oli väga õpetlik. Tegin hulga tähelepanekuid, millest võiks eraldi juhendi kirjutada.
Aga sellest juba järgmisel korral.
