Kujuta korraks ette üsna tavapärast olukorda: tuled koju, mõlemas käes raske toidukott või nuttev laps, sõltuvalt sellest, kas käisid poes või lasteaias. Kodu välisuks on kinni ning selleks, et kotid või lapsed turvaliselt korterisse toimetada, tuleb nad sul käest maha panna, taskutes võtit kobada, uks lahti keerata, lapsed/kotid taas kätele vinnata, ning alles seejärel esikusse astuda. 

 

Taoline operatsioon võib kesta minuteid, sest ega lapsed kannatlikult oota, kuniks sa võtmed üles leiad ja ukse lahti teed. Oh ei – nad panevad jooksu ning kulub tükk aega, enne kui  trepikojas või hoovis nad oma raudsesse haardesse tagasi saad. Kas poleks kena, kui taolises olukorras uks iseenesest lahti läheks? Viipad käega või naeratad niisama ning uks avaneb kui muinasjutufilmis! 

 

Ulme? Kaugeltki mitte! 21. sajand seepärast 21. sajand ongi, et kõik imed, millest eelmisel sajandil Isaac Asimovi raamatuist lugesime, on tänapäeval kättesaadav tegelikkus kõigi jaoks. 

 

Tere tulemast ukseautomaatika võimalusterohkesse maailma! Nagu nimigi ütleb, on ukseautomaatika seade, mis uksed automaatselt avab ning kahe ruumi vahel kontaktivaba läbipääsu võimaldab. Selle automaatika juhtimiseks on mitmeid viise ja kõik sõltub objekti iseloomust ja kliendi soovidest. Ehk nagu öeldakse: piiriks on vaid taevas, see tähendab sinu ja minu kujutlusvõime. 

 

Ukseautomaatika enim levinud lahendused on üles ehitatud niinimetatud mikrolaineradaritele. Mikrolaineradar ehk mikrolainekiir fikseerib liikumise talle ette antud alal ja sellega edastatakse automaatikale avamiskäsklus. Mikrolainekiire suurust on võimalik muuta, olenevalt ümbritsevast keskkonnast ja objekti iseärasustest. Kiire liiga väike läbimõõt võib põhjustada selle, et inimene põrkub vastu ust enne avanemist, ja liiga suur läbimõõt võib omakorda tähendada ukse avanemist isegi siis, kui mõni auto lähedalt möödub. Seetõttu on oluline mikrolainekiire läbimõõt täpselt välja reguleerida.

 

Samuti kasutatakse kontaktivabu kiipe, mille lugemiskaugus sõltub suuresti kaardilugejast ja võib ulatuda kolmest sentimeetrist mitme meetrini. Kontaktivaba kiip on passiivne infokandja ning igal kiibil on oma kindel kood. Kaardilugeja teeb kindlaks, kas konkreetsel kiibil on õigus uksest siseneda või mitte.  

 

Ukseautomaatikat kasutatakse laialdaselt haiglates, kus kontaktivabadus on üks esmaseid ja elementaarsemaid nõudmisi, sest kliinikutes peab kõik steriilselt puhas olema. Lisaks pole ju mõeldav, et kanderaami lükkavatel sanitaridel on kaasas septsiaalsed saatjad, kes ühe ukse juurest teise juurde jooksevad ning neid lahti tõukavad, et patsient ohutult ühest ruumist teise jõuaks. 

 

Ukseautomaatika on üha vältimatum ka väljaspool haiglaid. Näiteks tuleb ratastoolides inimestel päevast päeva uksi läbida ja ainult automaatika suudab nende elu pisutki lihtsamaks muuta: ukse avamiseks piisab seinale paigaldatud puutevabast IR-lülitist või mõnest muust andurist, mis distantsilt saabuja ära tunneb ning uksele avanemise käskluse edastab. 

 

Kaubanduskeskustes ja ehituspoodides on sama lugu, seal jääb hätta ka täiesti terve inimene – püüa ise kolme 6-meetrise prussiga poest väljuda! Mis sa teed? Palud suvalisel möödujal ust lahti hoida, et seejärel poest kuidagi välja manööverdada? Lennujaamaski on kohvrite ja kuueliikmelise perega võimatu liikuda, kui uksed iseenesest ei avane. 

 

Ukseautomaatika on nagu kõnnitee, mida kipume alles siis väärtustama, kui selle puudumist märkame. Ja ometi on siiani terve hulk kohti, kus inimesed uste avamisele tarbetult energiat peavad kulutama. Isegi kodustes majapidamistes, kus on automaatikat järjest mõistlikum rakendada. Asugem siis asja kallale ja lubagem ustel ise avaneda!